Teekond Eilatisse

Olen hetkel Eilatis. Siia jõudmine ei olnudki nii lihtne kui te arvate.

Kõigepealt lendasin tšarteriga Sharmi, kus oli mul ka üks öö ette nähtud magada. Lennuk maandus kell 00:05 ja oma tuppa jõudsin alles kell 03:00, kuigi vahemaa nende kahe objekti vahel on max 20 minutit. Mul oli juba eelmisest korrast meeles, et Sharmi hotellis oli toaga jama ja kõhutunne ütles, et võiks ka selleks korraks end samaks asjaks moraalselt ette valmistama. Ja oligi nii! Jõudes transfeeriga hotelli (oi, kui kaua see a ega võttis..) selgus esimese ropsuga, et minust pole keegi mitte midagi kuulnud ja kes ma selline olen. . Vahepeal said kõik teised oma toad ilusti kätte. Üks meesterahvas ootas kannatlikult kuni retseptsioonis vaikseks jäi ja upitas siis kinnisurutud peopesa leti alla ja küsis vaiksel häälel, et kas saaks bassenivaadet. Retseptionist naeratas malbelt ja sobras tükk aega oma arvutis kuni leiduski vajalik tuba. 10 EUR teeb imet igas olukorras. Minult nad seda loota aga ei saanud ja seetõttu teatati mõne aja pärast, et broneering on siiski olemas, aga kuna see on tehtud vale päeva peale, siis on tuba alles koristamata. Paluti 5 minutit oodata.. Arvestades, et tegu on egitpuse 5 minutiga, võtsin lobby kaugemas nurgas pikutamise asendi sisse ja proovisin mitte mõelda.

Järgmisel hommikul ärkasin suures segaduses saamata aru, kus ma üldse olen ja milleks. Siis tuli meelde, et kell 09:00 läheb kohalikust bussijaamast ainuke buss Tabasse. Selle peale ma jõudsin ka. Pilet maksis 30 LE ja õnneks oli ka vabu kohti, kuigi saabusin suht viimasel minutil. Minu istekoha number oli 17. Minu naaberkoht oli hõivatud ühe meesterahva poolt ja mul tuli meeldi mitmeid lugusid sellest, kuidas üks korralik egiptuse naisterahvas avalikus bussis tundmatu meesterahva kõrvale ei istu. Enne seisab püsti või ei sõida üldse kuhugi. No mina igal juhul istusin selle koha peale, mis mul pileti peal kirjas. Natukese aja pärast tuli bussijuht ja ajas ta mingi mühatusega minu kõrvalt minema.

Reis kestis 4 tundi ja selle aja jooksul kontrolliti 4 korda dokumente ja 3 korda bussipiletit. Õnneks olid mul mõlemad olemas. Peale peatust Nuveibas täitis bussi maitsev lõhn. Keegi mees oli esimesele pingile laotanud laiali värskeid leibu nagu hakkaks neid kuivatama. Kas tõesti hakatakse rahvale leiba jagama, mis ta muidu neid laotab nõndaviisi. Mõne aja pärast läkski mees leibade juurde ja lootus kasvas. Siis aga laotas ta need teisele pingile ümber ja oligi kõik.

Bussiaknast ei olnud midagi huvitavat näha. Pealegi oli täpselt silmade kõrgusel ülemise ja alumise akna ühenduskoht, nii et midagi näha oli võimalik vaid madalalt lösutades või ilgelt upitades. Ei tea, kas neid aknaid ehitatakse meelega nii, et reisijad väljavaadet ei saaks nautida?

Tabasse jõudes oli bussi vastas taksoteenust pakkuv naeratav beduiin. No hea küll.

Nüüd oli ees veel piiriületuse kadalipp. Tulin sellest ilusti läbi ja sain veel pealekauba tuttavaks Üllega, kes läks Jordaaniasse vadi Rum´i hinge puhkama.

Oma hotelli jõudes selgus, et mulle on lahkelt antud ilma küsimata basseinivaatega tuba. Esialgu rõõmustasin selle üle, siis aga selgus, et see on üks ülimalt lärmakas kohta ja võtan hoogu, et saada tuba kuhugi ilma vaateta kohta, peaasi, et oleks vaikne. Te ei kujuta ette, millist lärmi teevad juudi lapsed basseinis ujudes ja mööda koridori joostes!