Läbiotsitud

Olen totaalselt läbiotsitud. Igast otsast ja august. Olen üks kahtlane isik. Selline tunne on peale lennureisi Eilatist Tel Avivi ja tagasi. Järgmine kord võtan sama reisi ette kindlasti bussiga, kui vähegi aega on.

Eilati lennujaam asub keset linna nagu mauk. Ei saa üle ega läbi, ainult ümber. Kui palju kordi ma sellest ümber olen kõndinud, ei tea, igal juhul liiga palju ja iga kord mõtlen, et milline linnaplaneerija selle mõtte peale küll tuli, et 3 km-ne lennumaandumisrada peab just nimelt kesklinnas olema.

Tel Avivis oli mul passiasju ajada. Ja need said ka aetud - nüüd on kleepeka peal kirjas, et olen foreign expert. Kõlab uhkelt, aga tegelikult tähendab see ainult seda, et olen jätkuvalt üks kõige tavalisem rep. Ametnik, kes kleepeka andis, oli kivinäoga õlgadeni rippuvate kõrvarõngastega karm naisterahvas, kes inimeste küsimustele vastas enamasti LO, ehk siis EI.

Päev algas sellega, et Eilatis otsiti mind põhjalikult läbi enne lennule minekut. Kuna läksin ainult üheks päevaks, siis oli mul kaasas vaid väike õlakott. Pagasi puudumine osutus aga väga kahtlaseks ja mu kott tõmmati õmblusteni pahupidi, rääkimata minust endast.. Ristküsitlus erinevate inimeste poolt viis selleni, et mind toimetati kuhugi eraldi kambrisse, kus paluti riided seljast võtta ja kõik asjad ette näidata. Seda nimetatakse turvakontrolliks ja viiakse läbi minu enda huvides.. Lõpuks tänati mind koostöövalmiduse eest ja saadeti minema. Lennukis pandi mind istuma kõige viimasesse ritta ilma ühegi naabrita.

Tagasiteel oli asi veel hullem. Sde Dov lennuvälja turvakontroll ei andnud mulle passi enne tagasi, kui lennukisse astumisel. Kuni selle ajani olin pideva kontrolli all, isegi WC-sse ei tohtinud minna, ilma, et ei oleks selleks luba küsinud. Muidu kordus kogu hommikune lugu ja mulle tundus, et hakkan sellega juba harjuma.