31. juuli 2011

Pühapäev Istanbulis

Hommikul külastasime üht kohalikku kristlikku kogudust, kus ma lubasin muusikalist osa juhtida. Läksime selleks puhuks varakult kohale. Valisin välja lauluraamatust mõned laulud ja siis kui laulmiseks läks, selgus, et noodiraamatus pooli neist ei ole. See oli veidi piinlik, sest olin just pika pilli peale saanud tolmuse kitarri enam-vähem häälde. Selligipoolest oli meil tore ühislaulmine.

Enamus koguduseliikmetest luges araabiakeelset pühakirja, jutlus oli türgi keeles. Selgus, et nad on kas süüriast, iraagist, tuneesiast või siis kohalikud araablased, kes harjumusest oma emakeeles Piiblit loevad. Pastori naine askeldas terve aja köögis ja vaaritas kõigile süüa teha. Peale teenistust oli kaetud kanapraega uhke laud, kus kõik kõhu korralikult täis said.

Peale teenistust oli meil palju aega, mida oli vaja korralikult sisustada. Otsustasime jala maha panna Aasia poole peal. Varem olid meil suured plaanid ära käia Nikaias (kus 325 peeti I oikumeeniline kirikukogu eesotsas Konstantinus Suurega), kuid loobusime sellest, kuna see tundus meile mõttetult kallis ots ja oleks võtnud meie pikast nädalalõpust ära terve päeva. Võib-olla mõni teine kord.

Liinilaevad on ühtses linnatrantspordisüsteemis ja seetõttu maksavad sama palju kui buss ja trammgi - 1.75 liiri. Automaadist ostetakse žetoon ja sellega saab väravate vahelt ooteplatvormile. Aasiasse sõitsime laheda liinilaevaga, kust nägi enamus vaatamisväärsused ilusti ära. Natuke kahetsesin üleeilset Bosporuse laevatuuri ostu, mis maksis 15 liiri ja sõitis kokku 1,5 h pikki väina. Sõitsime Sultanahmetist (vanalinnast) Kadiköysse, mis asub praktiliselt sirgjoones vastaskaldal. Mitte kaugel sadamast asub vinge basaar, kust saab osta kõike söödavat, riiete ja muud kraami on soovitav osta nn egiptuse turult, m is asub Kuldsarve lahe ääres, esimese silla lähedal. Ostsin oma seekordselt Aasia reisilt kaasa oliiviõli seepi ja kuivatatud tomateid.

Samal õhtul toimus Türgi jalgpalli finaalvõistlus ja kuna Kadiköy on Fenerbahce fännide kogunemisekoht, siis sattusime tõelisesse pöörisesse. Fännid olid kogunenud kohvikutesse ja elasid igale palli liigutusele väga lärmakalt kaasa. Hea, et eluga tulema saime - meil ei olnud ju sini-kollaseid särke seljas.

Kommentaare ei ole: