Täna hommikust jalutuskäiku tehes avanes mere ääres eriline pilt - üle 2000 m mäed olid kõik lumega kaetud. Imelik, kuidas ühe kuu jooksul loodus muutub. Antalyas on aastas üle 300 päikeselise päeva, nüüd on siis see aeg käes, mil päikest ei ole. Tegelikult peaks siin praegu sadama 40 päeva järjest nagu oavarrest. Õnneks on täna ainult "tugevasti pilves".
Jalutuskäigu ajal puhkasin jalga mereäärsel pargipingil. Kui päike natukeseks välja tuli, keerasin end ka pingile külili. Siin on korterid talviti kütmata, seetõttu on iga päikesekiir väga teretulnud. Rahu aga ei anta - kohe tuli pargivaht ja teatas, et pingil pikutamine on keelatud. No ma ei või!! Igal pool pikutatakse siin pingil ja pingi all ja isegi seal, kus pinki ei ole! Aga olgu, mina olen ju seadusekuulekas.
Karaalioglu parki, mille ääres ma elan, on üles pandud plakatite näitus. Ilmselt kutsuti ühel päeval linnakodanikud kokku ja igaüks siis kirjutas ja joonistas, mis pähe tuli - siiski etteantud teemal, milleks on igahaljas ANTALYA LINNA ARENG TURISMI KAUDU. Mõned ideed on tõesti originaalsed, mõni muretses oma plakatitel isegi selle pärast, et vaeseid turiste sõna otseses mõttes iga nurga peal paljaks kooritakse.
St. Poul´s Place on rahvarohke. See on kultuurikeskus, kuhu on majutatud raamatukogu ja kohvik esimesel ning kontoriruumid ja suur koosoleku saal teisel korrusel. Maja ümber on ilus aiake, kus praegusel aastaajal keegi ei istu, aga suvel on seal väga mõnus teed juua ja juttu puhuda. Praegu on aed täis puudelt mahakukkunud mandariine, mida keegi ei söö, sest need olevat liiga hapud...
Erkan näitab mulle kahte avokaadot. Tal oleks parem tuju, kui tal oleks neid kolm. Ta püüab Hayri ühte avokaadot peene pettuse abil endale saada. Ta selgitab talle, et alati käivad asjad kolme kaupa - Isa, Poeg ja Püha Vaim ja Mustafa Kemal Atatürk näiteks. Selle peale kinkis Hayri avokaado mulle. Söömise retsept on siin selline - maitsestamata jogurt, suhkur ja avokaado hästi ära segada ja suhu panna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar