Reis Tallinnast Antalyasse on suvisel ajal üsna kerge ettevõtmine - istud Tallinnas lennukile ja oled juba 3,5 tunni pärast Türgi suvepealinnas. Talveperioodil tuleb reisida pool Euroopat läbi enne kui kohale jõuad. Mina lendasin eile trajektooril Tallinn-Praha-Istanbul-Antalya.
Ainuke lennujaam, kus ei tekkinud wi-fi ühendusega probleeme, oli Tallinnas. Prahas oli algus paljutõotav, kuid kukkus u 15 min pärast jukerdama. Istanbulis sama lugu, kuigi pidas kauem vastu. Kui Istanbuli wi-fi jukerdama hakkas, vaatasin lihtsalt oma arvutis olevaid reisipilte, et millegagi aega veeta, sest oodata oli 4 tundi, hiljem selgus, et 5.
Korraga pöördus minu poole meesterahvas eemalt kohvikust ja palus viisakalt oma meili vaadata. Ta väitis end olevat professori Canakkale ülikoolist. Kahjuks ei olnud tal must kasu, sest wi-fi ei töödanud ja aku oli ka tühi. Sellegi poolest pakkus ta mulle klaasikese teed, hiljem teise ja kolmandagi.
Rääkisime maast ja ilmast - Trooja sõjast Türgi vabadussõjani, tema Karsi päritolust, Orhan Pamukist ja tema Nobeli preemiat väärinud teosest "Lumi", Tartu ülikoolist ja suitsetamise kahjulikkusest. Vestluskaaslane oli toksikoloogia ala spetsialist. Lõpuks pakkus ta mulle lahkelt oma visiitkaarti ja kutsus külla. Sellest selgus, et ta tõepoolest oli doktorikraadiga prohvessor, kuigi alguses kahtlesin selles, kuna türklased on tuntud liialdajad.
Kella 21 paiku maandusin Antalyas ja lennujaamast väljudes selgus, et mulle ei olegi kedagi vastu tulnud. Linna on u 15 km. Istusin lennujaama bussile ja sõitsin kesklinna. Sealt edasi peatuskohta u 1 km kohvrit mööda inimtühja tänavat tarides. Hea, et vihma ei sadanud. Kui kohale jõudsin, olid korteriaknad pimedad, mis tekitas küsimuse, et kas mind ikka oodatakse siin täna.... Rõdul ilutses suur türgi keelne silt "RENDILE ANDA OTSE OMANIKULT"
Lõpp hea, kõik hea. Mind oodati. Ma ei olnud lihtsalt kätte saanud Pauli ja Lea sõnumit, mis ütles, et kahjuks ei saa nad mulle tehnillistel põhjustel vastu tulla.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar