2. päev Istanbulis

Teise päeva hommikul oli aega rohkem ringi vaadata ka hosteli esimesel korrusel. Tundus, et enne meid oli siin hulganisti eestlasi viibinud, kes olid endast suveniirina EV kroone maha jätnud. Üldse oli kogu üks retseptsiooni-söögitoa-kontori sein igasugu vidinaid täis riputatud rändurite poolt, enamasti postkaardid ja joonistused Alile tänusõnadega ja erinevate maade raha mälestuseks.

Hommikul hakkas saabuma ka uut rahvast, nt 2 seljakotineiut Inglsimaalt, kes olid juba 2 kuud teel olnud Gruusias, Armeenias ja Türgis. Nad väitsid, et üritavad päevas kulutada mitte rohkem kui 15 £, himm, paljuvõitu minumeelest. Nad sättisid ka end katusel sisse nii, et kogu seljakoti sisu valati põrandale ja sinna see jäigi, Orhan Pamuki "Lumi" kõige otsas. Katuse elanikud olid üldse v kirju seltskond, ühel teisel varajasel hommikul nt tuli üles üks must rastamees ja jäi jalapealt magama. Hiljem selgus, et on Itaaliast. Ja siis tuli veel üks heledapäine noormees, kellest sai juba kaugelt aru, et tegemist on põhjanaabriga. Ja palju, palju muud rahvast..

Meil oli aga tähtis vaatamisväärsustega tutvumise päev ees. Mererohi läks juba kärsituks ja mainis, et vaataks nüüd selle Hagia Sofia ära ja siis ta võib muid asju teha. Öised vaiksed tänavad olid hommikul turistidest ülekeemas - igal pool järjekorrad ja tunglemine. Türklastel on muuseumides aga oma järjekorrad, sest neil on 90% kui mitte rohkem odavamad piletid kui välisturistile. Nemad saavad nimelt osta terveks aastaks Muuseumikaardi, mis maksab 20 liiri javõivad sellega kõiki muuseume külastada kasvõi iga päev. Välisturist peab aga ainuüksi Hagia Sofia eest maksma 20 liiri ;( Mererohul, kellel on pressikaart, sai aga kõige odavamalt, nimelt ei pidanud ta midagi maksma.

Peale lõunat sõitsime trammiga vanalinna südamest 5. sajandil rajatud Theodosiuse müürideni, kus Bütsantsi viimane keiser Konstantinus XI 1453 aastal türklaste vastu viimase veretilgani võitles ja ka hukkus. Võimsad kahekordsed müürid on tänaseni aukartustäratavad, samas on aeg teinud oma töö nagu ikka. Sellel oli juurdunud kõiksuguseid taimi, teiste seas mühises lopsakalt till, mille lõhna oli kaugelt tunda. Läänemüüri pikkuseks on üle 6 km, millest me kõmpisime maha umbes pool, et jõuda Caria kirikuni.

CARIA kirik on rajatud 8 sajandil ja on eriline selle poolest, et seda ei muudetud peale türklaste vallutust mošeeks. Seetõttu on seal säilinud imeilusad keskaegsed freskod ja mosaiigid. Väga lahedad olid kujutised Kristuse sugupuust, kus Ta seljataga seisavad kõik tema esivanemad. Mis mulle ei meeldinud, oli muuseumi hind 15 liiri. Kirikusse jõudmist müüride juurest hõlbustas Mererohu iPadi app, kitsastel tänavatel oli sellest väga palju abi.

KREEKA ORTODOKSI PATRIRHIKIRIK asub küll väga imelikus kohas, tundus, et see on Istanbuli kõige islamlikum linnaosa, naiste lemmikvärv on must, millega nad on kaetud pealaest jalatallani. Kuna meie ei kandnud musta, siis kohalikud poisid viskasid meid värava vahelt toore ploomiga, mis ei läinud õnneks pihta. Tükk aega liikusime iPadi abil peaaegu püstloodis mäkke ja vahepeal tundus, et sellel tõusul ei tulegi lõppu. Ühel hetkel hakkas paistma kindlusetaoline punastest tellistest katedraal, mis on ümbritsetud kõrgete müüridega, millele omakorda tõmmatud mitu kihti okastraati. Kahjuks ei saanud me sisse, uksed olid selleks päevaks kõik suletud, tegelikult oli ka raske aru saada, kus kiriku uks on. Tuvastasime kaks sissepääsu, millest ühele oli kirjutatud Kreeka eragümnaasium ja teisele Kreeka eraalgkool. Ju siis ühest neist pääseb ka kirikusaali.

Katedraali juurest laskusime Kuldsarve lahe äärde. See on looduslik sarvekujuline laht,soodne sadamakoht, mille äärde Byzas omal ajal esimese kreeklaste koloonia rajas. Üle lahe asub kunagine Genovala kaupmeeste asum, mille keskle kõrgub 67 meetrine Galata torn, mida genovalased ise Kristuse torniks kutsusid. Torn on kuulus selle poolest, et selle tipust toimus 1632. aastal esimene õhulend omatehtud tiibadega ühelt mandrilt teisele ehk siis Istanbuli ühest linnaosast teise üle Bosporuse väinade, u 6 km.

Enne õhtust laevareisi nägime möödaminnes ka Bulgaarlaste St Stefanose kirikut, mis on valatud rauast. Kuldsarveäärses pargis jalutades oleksime pea-aegu langenud ka tuntud turistilõksu, millest me olime õnneks enne kuulnud. Nimelt sättis end meie ette jalutama saapapuhastaja ja pillas oma harja keset teed maha. Ma oleks selle äärepealt üles korjanud, aga Mererohi jõudis ette ja karjus, et ära puuduta seda harja. Läksime siis lihtsalt külmalt mööda. Muidugi pöördus saapapuhastaja ise mõne hetke pärast ümber ja korjas oma harja üles. Trikk on nimelt sellest, et viisakas turist peaks harja tsenaariumi järgi üles korjama, selle saapapuhastajale ulatama, too omakorda suurest tänulikkusest lubab tasuta kingi puhastada ja viksida. Puhastamise ajal räägib oma suurest perest ja vaesest elust, mistõttu turisti hing haledaks peaks minema ja lõppkokkuvõttes maksab taoline teenus turuhinnast mitu korda rohkem. Kui aga turisti süda haledaks ei lähe ning ta tahab mitte mideagi maksmata edasi ssjalutada, hakkab saapapuhastaja lõugama, et mis mõttes te midagi ei maksa ja siis tulevad veel teised saapapuhastajad kooris appi ja nii ei jää muud üle kui maksta..... Ärge mitte midagi üles korjake! Või kui korjate, siis loobuge võimalikust silmakirjalikust tänust!!