Üsna ruttu sai selgeks, et Istanbulis on targem liikuda sellise liiklusvahendiga, mis sõidab rööbastel ja mitte ratastel. Kui kohalik pastor oli meid lennujaamast autoga kogudusemajani sõidutanud (asus lennujaama ja meie ööbimispaiga vahel), siis sealt juba otsustasime rongiga edasi minna. Tundus, et ka pastor oli selle mõttega nõus, sest vastu puiklema ei hakanud. Ilmselt oli tal hea meel, et ei pidanud vanalinnast lahkuvate turistibussidega kitsastel ühesuunalistel labürinditaolistel tänavatel koos tuututama. Rongisõidab iga 15 minuti järel ja pilet maksab 1.75 liiri. Tegelikult saab selle raha eest osta automaadist või müüja käest žetooni, millega saab minna läbi väravate ooteplatvormile (sama hind ja süsteem kehtib ka liinilaevadele, trammidele ja metroole).
Selgus, et rongi peatub umbes 7 min jalutuskäigu kaugusel meie Mavi Guesthouse´st, mis me internetist ööbimiseks välja valisime. See oli küll tore üllatus, kõik sujub! Ülimalt oluline oli, et hostel oleks võimalikult odav ja asuks vanalinnas. Lõppkokkuvõttes olime ööbimispaigaga igati rahul - hind 9 eur öö koos hommikusöögiga. Tõsi, meie voodid asusid katusel (neid oli seal tegelikult 30 ringis) ja hinna sees ei olnud ette nähtud tekialuseid linu (aga me saime need ikkagi). Kasutada oli soe dušš ja muud mugavused (nt wifi). Lisaks sellele oli meil võimalik oma vooditest imetleda Hagia Sofia kuplit ning asukoht oli vaikne (kui välja arvata muezzini hüüded, aga nendega harjub ära). Hosteli personal koosnes omanikust Alist ning kahest koristajast-söögitädist, kes türgi traditsioonilise hommikusöögi juurde kuuluvaid oliive ei raatsinud jagada (aga kui küsisin, siis ilmusid nad imeheas tšillimarinaadis kohale). Hiljem heietasid nad kogu aeg, et hommikusöök ilma oliivideta ei ole ikka õige asi. Muidugi ei ole, aga kust see vaene seljakott peaks seda teadma, kui seda tema eest varjatakse?
Õhtul jalutasime vanalinnas, mis oli eriliselt vaikne ja inimtühi. Tegime tiiru hipodroomil ja kirikute-mošeede vahel. Avastasime ühe laheda tänava, mille alguses istus turvamees ja mille üht külge palistas Hagia Sofia kaitsemüür. Teises küljes olid restaureeritud otomanide aegsed puumajad. Hiljem käisime mööda seda tänavat pidevalt edasi-tagasi, kuna selgus, et see on kõige lühem tee vaatamisväärsuste juurde ja neid meil oli plaanis vaadata paljutki.
Eriline oli see, et mitte keegi ei tüüta sind tänaval nii nagu seda nt Kemeris ja Alanyas tehakse. Konstantinoopol ikkagi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar