Mersini linnavalitsuse maja ees toimus hommikul uhke paraad - koolilapsed ja veteranid marssisid käsikäes. Rahvas plaksutas ja lehvitas meeletult nii marssijatele, kui ka paar korda üle peade lennanud rannavalve helikopterile. Suure väljaku äär oli palistatud lillepärgadega kaunistatud erinevate asutuste vimplite ja loosungitega. Peale paraadi tormasid lapsed pärgade kallale ja tõmbsid neist välja lilli. Küsisin, et mis teete lilledega. Emale viime.. Mõni pärg jäi päris räbalaks maha.
Üks naine seisis vaatajate hulgas ühes käes suur türgi lipp, teises käes plakat Atatürgi pildi ja ütelustega. Vähe sellest - otsaees oli tal Atatürgi allkiri. Teine naine karjus nii, et hing väljas - Türgi on tugev ja väärt! Kolmas naine ütles, et praegu on Türgil väga rasked ajad. Mis mõttes? Tahavad maad ära anda.. On see võimalik? Nii kaua, kui meie oleme olemas, seda ei sünni!
Merejalaväelaste mehised hüüded kaikusid mägedelt vastu..
Eile õhtul käisin kinos ka teemakohast filmi vaatamas. Selle pealkiri oli "Hingetõmme" ja see rääkis sellest, kuidas separatistid 1993. a. vallutasid ühe türgi kontrollpunkti mägedes. Filmi jälgides hakkas pea valutama, selles võis olla süüdi ka kinosaali väga halb ventilatsioon ja jube kõva heli. Filmi lõpus said kõik surma, välja arvatud üks, kes mahakukkunud Atatürgi büsti sülle võttis ja sellelt pisaraid pühkis.
2 kommentaari:
millised veteranid?
Kas vahepeal ka midagi juhtunud on?
v. p.
Postita kommentaar