Cukurova katused

Kunagi ülikooli ajal lugesin üht raamatut, mis kirjeldas elu Cukurovas. See on muinasjutuliselt viljakas piirkond Türgis. Kõik, kellel vähegi rammu oli, püüdis siia kohale jõuda ja kui ta juba siin oli, siis võis olla kindel, et elu hakkab ülesmäge minema.

Kliima on siin kasvuhooneline, vihma sajab harva. Kuna rahvast oli palju ja ruumi vähe, siis magati katustel. Katusekoht oli hooajatöölise jaoks odavam kui tavaline voodikoht. Milleks raha raisata. Katusel magamisega on vaid üks probleem. Ei, mitte see, et midagi sajaks. Aga võib-olla siiski sajab. Magamist katustel takistas nimelt taevatähtede liigne paljusus ja sära. Ei saa ju magada, kui midagi silma paistab. Mina ka ei saaks.

Tänasega ei ole suurt midagi muutunud. Elu käib katustel edasi. Uus on vast see, et katused on täis ehitatud päikesepatareisid ja veemahuteid. Kõik ebavajalikud esemed visatakse katusele. Kasse ja koeri jalutatakse katustel. Kuna elan ise kõrgemal korrusel, siis on mul kõik hästi teada. Mis minu hotelli katusel toimub? Ilmselt midagi sarnast.

Kõige parema ülevaate kogu linnast saaks muidugi naabermaja tipust. Või nagu ütles minu hotelli omanik uhkelt- Euroopa kõige kõrgem betoonehitis. Kahjuks läks tal meelest ära pisiasi, et see Türgi osa ei kuulu geograafiliselt Euroopasse. Aga sellegi poolest on tegemist EU kandidaatriigiga, ja see on põhiline.