Teatan teile röömsa südamega, et olen vastu võtnud lõpuks pikka aega kaalutud otsuse - mehele minna. Ettepanek tehti juba paari aasta eest, aga mina ikka kahtlesin ja mõtlesin ja palvetasin, et tahaks oma lapsed ikka Eestis uleskasvatada, aga südant sundida ei saa..
Tulevane mees elab Musta mere ääres Mersinis ja ta nimi on Ahmet. See, et ta kristlane ei ole, pole ju ka lõpuks maailma lõpp. Tema pere on seal elanud põlvkondade kaupa ja üsna heale elujärjele saanud. Põhiline elatusallikas on seal musta tee kasvatamine. Tulevase mehe esimene naine, kellel on 5 last, toimetab päevad läbi teepõõsaste vahel. Mina, teise naisena, mõtlesin, et ei tahaks teda seal segada, et hakkaks kitsi kasvatama. Ahmet on selle mõtte ka heaks kiitnud, kuna nende perekonnal on suured maaalad hetkel rentnikele antud. Tegelikult on mul salaplaan hoopis teiste loomade suhtes, aga ma ei ole julgenud Ahmetile sellest veel rääkida. Nimelt tahaks ma väga sigu kasvatada hoopis. Vähemalt midagi meenutaks kodumaad. Külarahvas teab aga rääkida, et umbes 10 aastat tagasi oli ka üks euroopa naine sinnakanti elama tulnud ja hakanud sigu kasvatama. Kohe alguses vaadati sellele tegevusele viltu, sest roojane loom ju. Asi läks hulluks siis, kui sead lendama hakkasid. Sisserändaja kihutati koos sigadega minema. Vot ei teagi mida teha nüüd.. äkki annate nõu?
3 kommentaari:
:))))
Täitsa sooda oled. Ma lagul loen ja loen ja mõtlen, et sa moled ikka põrutada saanud ja siis kui sead lendama hakaksid, vaatasin kuupäeva. Mina läksin küll õnge aga mitte õigel kuupäeval ja olen nüüd aprillisiga kah. Noh siban siis nüüd oma koodikestega tööle ja..mi
mul on su pärast hea meel. Ilmselt tuleb sigadele ehitada selline aedik, mis on pealt kaetud? Siis ei saa lendavad krokod kah põrssaid ära viia.
Postita kommentaar