Maandusime Istanbulis väga normaalsel ajal, neljapäeva pealelõunal, mis tähendas seda, et terve päev ja nädalalõppki oli meie päralt! Lennujaamas pidi meil vastas olema üks kohalik pastor minu nimesildiga. Muidugi ei näinud ma oma nime kusagil. Otsustasin helistada, sest kahju ka kui inimene on nii pika reisi tühjalt ette võtnud. Selgus, et ta ongi lennujaamas. Kohtusime ja ta selgitas, et jube raske oli parkimiskohta leida ja seetõttu ei olnud tal ka mahti nimesildiga jännata.
...............................................
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar