20. juuli 2008

Tsivilisatsioonide kokkupõrge

Väike-Aasia poolsaarel põrkuvad Ida ja Lääs. Kõige enam põrkuvad need ilmakaared aga inimeste ajudes, sest ühest küljest peab türklane oma esivanemateks Altai mägedest pärit Göktürke (taevased türgid) ja teisest küljest kuulsaid hetiite, früügialasi ja lüüdialasi. Igal sammul on näha mälestisi eelnevatest põlvedest kivihunnikute (marmorist) ja veel püsti püsivate uhkete losside ja katedraalide näol.

Kõige kummalism paik aga silmale vaadata on Kapadookia - maaaluste linnade ja maapealsete haldjakorstende maailm. Imelik org on tekkinud tänu kolmele vulkaanile, mis on ammustel aegadel välja sülitanud tuhka ja laavat ning mis siis on aja jooksul kivistunud ja seejärel tänu vihmadele ja tuultele imelikke vorme võtnud. Nendes korstendes on tänapäeval mõnusaid pansione, söögikohti ja isegi kodusid. Maa all on aga linnu, mis lähevad labürindina kuni kümme korrust allapoole ja kus voiks ilma turismi ministeeriumi poolt pandud punaste ja siniste noolteta ekselda ilmselt sama kaua kui omal ajal siia tunginud võõrvallutajad.
Ankara, mis on Türgi Vabariigi pealinnaks, asub igaval Anatoolia platool. Ka linn ise on oma valitsusasutuste, saatkondade ja sõjaväeosadega igavavõitu. Rõõmsamatest aegadest on pärit Hadrianuse sammas, mis asub keset tänavarägstikku, kuhu sattusin puhtjuhuslikult - programmis seda sammast külastada ei olnud. Kõige tähtsam vaatamisväärtus, mida näidatakse kohustulikus korras igale algklassi lapselegi, on keset linna, kõrgel mäel asuv Atatürgi memoriaal, mis meenutab oma mõõtmetelt Halikarnassose mausoleumi.
Möödudes soolajärvest jõudsime pealelõunal Istanbuli, kunagisse Konstantinoopolisse, mis on end laiali venitanud kahele maailmajaole - vaid suured sillad on ühenduslüliks üle Bosporose väinade.

Kommentaare ei ole: