Eks vilistlaste kokkutulekuid on peale minu lõpupidu ennegi olnud, aga pole sinna lihtsalt jõudnud. Võib olla pole ka huvi olnud.. Aga nüüd 18. a. hiljem tulin lausa Türgist kohale, et oma vanu kalleid koolikaaslasi näha. Tundeid sellega seoses on võimatu kirjeldada, aga ok, proovin midagi kirja panna.
Kokkutulek toimus kooli võimlas, mis on tegelikult kunagine mõisa tall ja hilisem kõrts. Nüüd siis mõnda aega juba võimla ja pidulikemate koosviibimiste tähistamise koht. Väga liigutav oli näha neid samu pleekinud kardinaid lava taga rööbaspuude peal, mille taha isegi olen mitmel korral varjunud. Noored kased saali seinte ääres lisasid peole pidulikkust.
Aktus kestis pea paar tundi ja oli sisustatud põhiliselt kooli ajaloo meeldetuletamise ja praeguste õpilaste muusikaliste ülesastumistega. Päeva nael oli muidugi sisutihe Vana kõne, mida kuulati kõrvad kikkis. Vana pulti asudes ärkasid ka kõik need, kes vahepeal olid silma looja lasknud.
Peale aktust oli võimalus jalutada koolimajas ja tutvuda koolilaste käsitööga ning lugeda vanu malevapäevikuid ja seinalehti. Ka minu käekirjaga asju oli teiste seas näha.. oh, aegu ammuseid!
Päev lõppes tantsuprandal ja juba suurel hommikul sai keha kinnitada Silla baaris seljankaga.
Igal juhul tehti meie klassi poolt ühine otsus kohtuda 2. a pärast pealkirja all 20 aastat hiljem. Tegelikult oli meie klass üks edukamaid esinejaid - kohal oli lausa 7 inimest 13-st ja kaheksandal käisime kodus külas.
Koolitee on rohtu kasvanud - vana Kasari sild
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar