3. jaanuar 2014

India!

Olete ilmselt pikka aega siia blogisse piilunud ja India uudiseid oodanud. Siin ma nüüd olen! Elan väikeses külakeses Lõuna-Goas, mille nimi on Colva. Villa (jah, villa) on tibukollane, kahekordne ja 5-toaline. Minu tuba asub teisel korrusel ja omab suurt balkonit, mis on väga hea, sest vaid õues saab normaalselt internetti kasutada. Enne minu saabumist elasid villas juba alates oktoobrist transfermenid (korraldavad turistide sõite lennujaama ja hotellide vahet), kes pärit Venemaa suurtest avarustest (üks isegi Sahhalini saarelt). Üldiselt käibki pool elu mul siin vene keeles, sest kontor tegeleb vaid vene turuga.

Enne saabumist muretsesin peamiselt kahe asja pärast - internetiühendus ja toit. Igal pool reklaamitakse ja müüakse kõiksuguseid sim kaarte nii kõnedeks kui ka interneti kasutamiseks. Enamasti need toimivad vaid kõnedeks. Mulle anti kontorist esimese küsimise peale netipulk ja öeldi, et kui ei tööta, siis too tagasi ja vahetame välja. Töötab vahelduva eduga, ehk siis õhtuti leviaukudega toas ja päeva ajal rõdul. Johnilt (laiahaardeline manager) ostsin ka "ime" sim kaardi, millega odavalt kaugkõnesid teha saab. Kui eesti mobiili kõneminuti hind maksab keskmiselt 3 €, siis selle kaardiga arvutasin kõneminuti hinnaks 8 Rs ehk umbes 9 senti.

Esialgu tundus kõik metsikult odav, aga imelikul kombel raha lausa koab näppude vahelt - ikka juurviljakaupmehe, restoranipidaja, riidemüüja, bussimehe ja muude sääraste suurtesse tumedatesse pihkudesse. Päeva lõpus on jälle oma 1000 ruupiat läinud (1 € on 83 Rs). Isegi kodus suudan kokkuhoidlikum olla..

Alguses pesin hambaid pudeliveega ja hoidusin kohalikest söögikohtadest. Pudeliveega pesemisest tüdinesin 5 päeva jooksul ja ega siin mujal süüa ei ole, kui vaid kohalike juures.. Eile näiteks otsisin Old Goa´s mingit korralikumat söögikohta, aga leidus vaid üks ja see oli suht räpane. Nägin, kuidas nõudepesija mingi ebamäärast värvi nartsuga kahvleid kuivatas, hiljem tundsin selle haisu oma söögiriistal. Kõht aga oli tühi.. ja vaatamata sellele, et palusin mitte lisada teravaid vürtse, põles see toit mul suus.. Vähemalt neutraliseeris see muud maitsed. Õnneks on villas oma köök, küll ühisköök, aga ikkagi oma. Kõhuhäda pole õnneks külge hakanud.

Eilse Old Goa retke võtsin ette kohalike bussidega. Hommikul oli suht sujuv äraminek, olin juba 2 tunni pärast kohal. Esialgu Colvast Margaosse (Lõuna-Goa pealinn) 12 Rs (sain kümnega, kuna mul parajat raha ei olnud ja piletimüüja leidis puuduoleva hiljem põrandalt, nägin küll), Margaost Panajisse (Goa pealinn) 30 Rs ja 45 min ja Panajist Old Goa´sse 15 Rs (sain jälle kümnega, sest polnud peenraha). Muuseas seda peenraha ei ole kohalikel tihtipeale endalgi, eriti riksa-ja taksojuhtidel, rääkimata tänavakauplejatest, kui nad seda kliendile tagasi peavad andma. Õhtul olin sunnitud seisma Panaji bussijaamas seisma u poole km pikkuses bussipiletijärjekorras, et pilet osta (see oli ka ainuke liin, kus paberist pilet anti). Minu ette trügis naeratav kitarriga noor hipi mingite prantslaste külje alla, ise arvates, et ega kellegil selle vastu ju midagi ei ole.. Imelikul kombel sai ta ka viimase istekoha lahkuvale bussile, ülejäänud järjekord ootas aga edasi. Bussides on eraldi ära märgitud istekohad invaliididele, vanuritele ja naistele. Istusin alati sinna, kus oli silt WOMEN, aga tundus, et sellel kirjutisel mingit praktilist sisu küll ei ole. Retk oli iseenesest tore - käisin läbi kõik olemasolevad kirikud ja muuseumid, mille piletihinnad kõiguvad 5-10 Rs vahel. Kõige muljetavaldavam oli St Fransiscus Assisist kirik ja endine peapiiskopi loss. Omal ajal nimetati Old Goa´d kirikute ja kloostrite rohkuse tõttu isegi Idamaade Roomaks.












2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Väga huvitav oli lugeda,Mammy Rakverest:-)

Merike ütles ...

Jehee, olen jah siia piilunud, tore, et blogistad:)