Olen viimased nädalad veetnud Egiptuses, õigemini küll mööda Egiptust ringi reisides - küll bussi, rongi, laevaga. Tegemist on Niiluse kruiisiga ja mina olen siin giidiks. Tegelikult ei tahagi rääkida niivõrd Niiluse kruiisist, mis on omamoodi elamus, kuivõrd väljasõidust Aleksandriasse.
Olen tahtnud seda kuulsat linna juba ammu külastada, aga pole kunagi mahti olnud, ikka üks töö ajab teist taga.

Aleksandria kohta öeldakse, et tegemist on Egiptuse kõige euroopalikuma linnaga ja lausa Vahemere pärliga. Euroopat ei leidnud kuskilt ja pärle ka mitte. Seda peab aga ütlema, et teistest Egiptuse linnadest ehk euroopalikum jah. Oma Inglise kolonisatsioonipäevilt laiade tänavatega ja mereäärse promenaadiga, mis ilusti puhtaks pühitud, oli ta väga värskendav.

Aleksandriasse sõitsime Kairost rongiga, teise klassi vagunis. Ega me siis nii peened ka ei ole, et peaksime esimeses klassis sõitma, arvestades sellega, et mõned inimesed, kellel piletit ei olnud, sõitsid lausa viimase vaguni liitekohas kaksiratsa istudes. Nad on ikka osavad.. kuidas nad sellise kiiruse peal maha ei kuku? Vagun oli rahvast täis, meie istusime eelviimases reas ja pidime kannatama pidevat WC-ukse prõmmimist ja teatud lõhnu, mis sellest asutusest levivad. Ise ei tihanud rongivetsu külastada, mõtlesime, et kannatame euroopaliku Aleksandriani ära. Seal aga tabas meid täielik vetsu shokk - pime, räpane koht (ilmselt oli elektrikatkestus, sest ka turistide i-punkt oli jaamas valgustamata), kus vanem naine palju jalu räpases vees kaabitsaga edasi tagasi põrandat pesi. Enne kui midagi õelda jõudsime, nõuti meie käest valjuhäälselt raha. Häda ei andnud häbeneda ja nii saime ikka oma asjad aetud.

Rongijaam asub õnneks Aleksandria kesklinnas, sealt saime edasi lihtsalt peamiste vaatamisväärsuste juurde, milleks olid katakombid, teater, Serapeioni sammas. Tegelikult olid palju huvitavamad vaatamisväärsused tänaval liikuv kollane tramm, mille pilet maksis 25 piastrit (50 senti) ja mis sõitis lausa teosammul, sest kaupmehed olid rööbastele oma turu laiali laotanud ja kui tramm lähenes, siis see koristati lihtsalt korraks eest ära. Trammisõit on tõeline City tour, mida kõigile võiks soovitada - see sõidab piisavalt aeglaselt, et linnaga põhjalikult tutvuda ja soovi korral võib isegi trammiaknast oste sooritada.

Trammireisult naasnutena tahtsime jalutada ka promenaadil. Et õiget suunda kindlaks teha pöördusime kohalikku kopti kirikusse, lootes, et seal keegi ehk ikka inglise keelt ikka räägib. Ei ühtigi. Kokku kutsuti terve tandem rahvast, kes asja arutama asus. Lõpuks, kui asi selge viidi meid tänavale, peatati suvalises kohas käeviipega üks teine tramm ja pandi meid sinna istuma. Jõudsimegi merele üsna lähedale.

Mereäärne asukoht on Aleksandria ainuke pluss. Merelt puhuvad värsked tuuleiilid leevendavad suurlinna sudu (Kairos näiteks pole millegagi hingata). Olime linnatänavatel ainukesed turistid ja hotelliomanikud läksid kohe hoobilt meie pärast kaklema. Vaatasime mõnda hotelli ja lähemalt - mõnel olid sellised toad, et kohe ei oleks tahtnud sinna voodisse pikali heita, aga ka hind oli hea - 30 naela kaks inimest öö. Lõpuks leidsime ühe väga armsa 2* hotelli keskuses vaatega merele ja tundmatu sõduri hauale 90 naela eest (180 krooni) öö ja olime sellega väga rahul. Kuigi tuba haises hirmsasti koirohu järele, aga sellega harjus väga ruttu ära - inimene harjub lõpuks ju ikkagi kõigega (ma ei tahaks eriti mõelda selle peale)

Tagasi Kairosse jõudsime järgmise päeva lõunaks. Seal veetsime paar tundi oma liinibussi ootuses külstades kohalikku Ramsese kaubanduskeskust ja nurgatagust kiirtoidukohta. Kõige eksklusiivsem sõiduriist selle reisi ajal oli Kairo metroo naistevagun, mis tõesti mõeldud vaid naisreisijatele ja mehed jäid pigem maha kui sellesse vagunisse sisenesid. Muidugi ka Aafrika vanim trammiliin Aleksandrias - aastast 1860!!